Massaažiterapeut Kaspar Rooni

5 asja, mida isaks saamine mulle trenni kohta õpetas

Enne last: rutiin, kell 5 äratus, trenn, jäävann, meditatsioon.

Pärast last: rutiin? Mis rutiin? 😵‍💫

Kirjutasin blogis, mis kahe aastaga muutunud on.

Patreoni link on kommentaarides

Täna õhtul jäin mõttesse.

Huvitav, kuidas vahel oskad oma inimesi kõige rohkem hinnata just siis, kui maja on vaikne ja kõik juba magavad.

Päeval käib elu. Lapsed möllavad, kellelgi on midagi vaja, tööd ja tegemised ootavad. Pille on lihtsalt minu kõrval ja me veame seda igapäevast elu koos.

Täna sirvisin suvel tehtud perepilte ja jäin teda kuidagi pikemalt vaatama. Nagu oleksin korraks argipäeva kõrvale pannud ja näinud temas jälle seda naist, kellesse kunagi armusin.

Mulle on alati tema nägu meeldinud. Selles on midagi nooruslikku ja pehmet. Samas näen temas tugevat ja enesekindlat naist. Nendelt piltidelt kumab naiselikkust ja seksikust, aga kõige rohkem meeldib mulle see, et ta on loomulikult ilus.

Ei mingit botoxit ega vajadust olla igavesti kahekümnene. Ja mulle meeldibki ta just nii.

Muidugi ei näe meie elu iga päev välja nagu fotograafi tehtud perepilt. Enamasti on kodus juuksed sassis, lapsed möllavad ja mõlemal juhe koos.

Aga võib-olla just sellepärast sellised vaiksed hetked vahel nii tugevalt mõjuvadki.

Täna õhtul imestasin - kuidas ma vahel ei märka, mis mul juba olemas on?

Minu pere. Minu Pille. Meie elu.

Lenna sai täna kaheaastaseks 🩷

Ma tahaks uskuda, et kunagi oli inimestel võime telepaatiliselt suhelda. Anda edasi emotsioone mitte sõnade, vaid tunnetega.

Sest minu jaoks pole olemas piisavalt tugevat sõna, mis kirjeldaks seda sidet, mis mul oma lapsega on. Lihtsalt „armastus“ kõlab kuidagi ebapiisavalt.

Palju õnne, kallis Lenna! 🩷

Sinu issi

Meie kaks.

Viimased aastad on olnud intensiivsed. Töö, lapsed, kodu ja muud kohustused. On olnud päevi, kus õhtuks pole meist kummalgi teisele enam suurt midagi anda.

Aga nüüd tekib vaikselt jälle rohkem ruumi. Mitte ainult emale ja isale, vaid meile kahele.

Ja mulle meeldib see.

Kõige selle möllu sees on lihtne harjuda inimesega enda kõrval. Võtta iseenesestmõistetavana.

Aga kui korraks vaadata, siis tegelikult on päris äge mõelda, kellega ma seda kõike koos teen.

Sinuga, Pille. ❤️

Tuhat väikest imet

Enne isaks saamist otsisin elust kogu aeg midagi erakordset. Tihti asjadest, mis tagantjärele tunduvad üsna pinnapealsed.
Täna vaatan elu kuidagi teisiti.

See, et ma olen elus. Et ma hingan, liigun, tunnen ja üldse eksisteerin, tundub juba ime omaette.

Minu väike Lenna on ime.

Miljonid väikesed füsioloogilised protsessid pidid minema täpselt õigesti, et tema saaks meie ellu jõuda.

Seda tunnet on tegelikult raske sõnadesse panna. Tunnen oma lapsega nii sügavat ühendust, et ka rasked ja ebamugavad hetked tunduvad täiuslikud.

Tahe elada on tugev. See tuleb kusagilt väga sügavalt, justkui ammu enne mind. Ürgne instinkt olla olemas, kaitsta ja armastada.

📸Maaris Photography

Pärast Lenna sündi käisime täna esimest korda täiesti kahekesi väljas. ❤️ Valisime selleks oma lemmikkoha Kohvik-Resto AJATU.

Alguses oli natuke harjumatu ja ärev tunne. Kui aga vanaema saatis pildi, et Lennaga on kõik hästi, saime lõpuks lõõgastuda ja õhtut nautida.

Iga pere võimalused omaette aega leida on erinevad. Meie tugivõrgustik elab Türil ja tundsime, et nüüd oli lõpuks õige hetk, Lenna oli selleks valmis ja eks meie ka.

Täna 06.06.2026 on meie esimene pulma aastapäev.

Suurim õppetund sellel aastal: naisel on alati õigus! ❤️😅

📸

Kasuisa

Minu poisid. Oliver ja Karl.
Kuidas tekitada sidet lastega, kes pole sinust tulnud?

Mul oli alguses sisemine konflikt, sest ma lihtsalt ei osanud enda jaoks lahti mõtestada seda olukorda. Ma olin harjunud üksinda elama ja järsku elasin koos naise ja kahe lapsega. Ühest asjast sain ma kohe aru, ja see oli ilmselge. Nad on Pille pojad. Ma pean nüüd pingutama ja tegema valiku.

Ja mina valisin, et ma pean olema täisväärtuslik isa nendele kahele poisile. Neil on oma isa olemas, aga ma tundsin, et minu roll on lihtsalt teistsugune. Mitte asendada, vaid täiendada. Olla nende kõrval üks turvaline täiskasvanu, kelle peale nad võivad loota. Kuna meil puudus ühine DNA, siis emotsionaalse sideme loomine ei tulnud loomulikult.

Ma pole alati osanud õigesti kasvatada. Vahel olen olnud väsinud, stressis, rahulolematu iseendaga. Sellistel hetkedel ma pole enda parim versioon. Ma teen vigu. Aga ma märkan neid hetki ja õpin neist. Et tulevikus oleksin rahulikum, teadlikum ja armastavam lapsevanem.

Minu sügav soov on teha oma naine õnnelikuks. See tähendab, et ma pühendun ja hoolitsen ka tema poiste eest, nagu nad oleksid minu omad.

Kui mõelda sellele, kui palju on kärgperesid... kui palju on lapsi, kellel emad ja isad on lahku läinud. Osadel lastel jääb alles ainult üks lapsevanem, osadel tuleb mängu kasuisa või kasuema. Kahjuks ei pruugi uued inimesed alati laste heaolu mõista või seda esikohale seada.

Kõik need väiksed hinged soovivad tunda end turvaliselt, kuuldud ja tahetud. Nende hingede nimel tasub pingutada, teha õigeid valikuid, teinekord enda mugavust ohverdades. Kõik hinged väärivad armastust.